Aira Toss metsandusest ja heaoluühiskonnast

Hiiumaa Metsaseltsi juhatuse esinaine Aira Toss kirjutas Hiiu Lehes metsandusest ja heaoluühiskonnast. Autori nõusolekul avaldame arvamusloo ka siin.

Metsateema on viimased aastad väga populaarne olnud. Erinevad arvamusliidrid on leidnud, et just selles valdkonnas on nad eriti kompetentsed. Tekkinud on kodanikuliikumisi, linnades korraldatakse miitinguid ja proteste, meedia on täis artikleid ja intervjuusid, sotsiaalmeedia lausa kihab, aga kõige selle kisa kõrval on metsaomanikud üsna vaikseks jäänud. Tõenäoliselt on põhjus see, et ärevus, mida metsa teemadel praegu üles köetakse, lihtsalt ei kõneta metsaomanikke. Mets muudabki inimesed rahulikuks ja rahulikul inimesel puudub üldjuhul vajadus kogu maailmale oma tõde kuulutada.

Eestis on üle 113 000 metsaomaniku. Kõik nad on erinevad ja kindlasti leiab sellest suurest hulgast ka neid, kelle suhtumine oma metsa ei ole eeskujulik. Kuid see ei tähenda, et teised metsaomanikud peaksid ennast nende pärast halvasti tundma. Meil on vaba riik ja igal metsaomanikul, kes toimetab oma metsas seadustega kooskõlas, on võimalus teha isiklikud valikud. Metsaomanikel on võimalus tegutseda üksi või astuda metsaühistu liikmeks.

Metsakasvatuse põhitõed Youtube’st

MTÜ Hiiumaa Metsaselts loomisest täitus eelmise aasta augustis juba 20 aastat, tookord alustasime 14 liikmega. Praeguseks on Hiiumaa metsaseltsil 275 liiget, kelle omanduses on ligikaudu 16 700 ha metsamaad. Seltsi liikmed on nii suuremad kui väiksemad metsaomanikud, keda ühendavaks teguriks on see, et kõik see mets asub Hiiumaal. Saarelise asendi eripärad annavad Hiiumaal tunda kõikides tegevusvaldkondades, s.h metsanduses. Võrreldes mandrimaa metsaomanikega on Hiiumaal väiksem võimalus koostööpartnerite valikul, sest majandusruum on siin lihtsalt ahtam ja nii mõnegi puidusortimendi puhul on transpordikulud üsna kõrged. Lõpuks jõuavad ju kõik kulud ikka kännule – tööde kulude arvelt väheneb metsaomaniku tulu. On ju teada tõde, et mis tahes kinnisvaral, s.h metsal, on kolm olulist väärtust ja need on asukoht, asukoht ja asukoht. Kuid üheskoos toimetades leiab mitmetele probleemidele lahendusi ning võimalik on kasutada ka toetusi.

Kahe kümnendiga on Eestis väga palju muutunud. Oleme välja jõudnud heaoluühiskonda ja linnastumine on oluliselt hoogustunud. Lisaks on aktiivselt arenenud infotehnoloogia. Kui alustasime, olid metsaomanike küsimused ja vajadused üsna teistsugused, toimus ju siis alles metsaomanikuks uuesti õppimine. Okupatsiooniaja tõttu olid katkenud omanikuks olemise vajalikud oskused ja teadmised, aga nüüdseks on need uuesti välja kujunenud ning ajas ei ole mindud tagasi, vaid ikka edasi. Praegu on metsaomanikul võimalik nutitelefonist saada kätte väga palju infot. Seda nii konkreetselt oma metsa kohta kui ka kõikide teiste metsandusteemade kohta. Rõõm on näha, et metsaomanikud kasutavad järjest rohkem kaasaegseid võimalusi enda harimiseks. Möödunud suvel oli meil õppepäev Lilbil. Sealne noorperemees oli omandanud noorendike hooldamise oskused Youtube kaudu õppevideote abil ja see, mida nägime, oli väga hästi tehtud töö. Infoajastul on palju plusse, aga ka miinuseid.

Mets vajab tööd ja hoolt

Kuid liigub ka väga palju kummalist infot. Mõnigi kord taban ennast mõnda teksti lugedes mõtlemast, kuidas küll see konkreetne inimene on saanud põhikooli lõpetatud? Bioloogia on ju ometi endiselt kohustuslikus õppekavas ja taimede kasvamine ning selle kasvamise ühel ajahetkel kustumisega asendumine peaks inimeste jaoks selge olema. Küllap on igikestvast looduse ringkäigust mittearusaamise põhjuseks see, et inimesed ei puutu tänapäeval enam ise loodusega igapäevaselt kokku. Helendava ekraani taga konditsioneeriga ruumis ongi olukord teistsugune kui õues tuule ja vihma käes.

Kui loodusest kaugenemise põhjus on arusaadav, siis kurvaks teeb pigem see, et on hakanud levima arusaamine, et tööd ei olegi vaja teha – mets pidavat ise kasvama. Selline suhtumine meenutab ahju otsas maganud Ivanuškat, kellele varandus niisama sülle tuli. Tegelikult on nii, et tööta ei saavutata kuskil midagi. Loomulikult kasvavad meie laiuskraadil igasse paika, kus inimene enam põllumajandusega ei tegele või muru ei niida, mingil ajahetkel ikka puud – asume ju metsavööndis. Kuid majandusmetsas ei saa sellisele isekasvamisele loota. Eestimaa metsadest on veerand kaitse all, aga ülejäänud kolmveerand on majandusmetsad. Sõnad majandus ja raha mõjuvad paljudele inimestele praegusel ajal justkui härjale punane rätik, sest raha ei pidavat oluline olema. Sellist suhtumist kuuldes saab tõdeda, et Eesti on jõudnud heaoluühiskonda, kus inimestel ei ole vaja enam tunda muret oma hakkamasaamise pärast.

“Helendava ekraani taga konditsioneeriga ruumis ongi olukord teistsugune kui õues tuule ja vihma käes.”

Metsa- ja puidusektor moodustab 10 protsenti kogu Eesti tööhõivest, aga olukorras, kus Eestis on tööjõupuudus väga madalal tasemel, ei kipu sellised faktid inimesi kõnetama. Küll ollakse arvamusel, et metsasektoris võiks loobuda kaasaegsetest töövahenditest ja masinate asemel minna ajas tagasi palju vaevanõudvamate ning tervisele kahjulike töömeetodite juurde. Tööstusrevolutsiooni aegsete masinapurustajate liikumisega on erinevuseks siiski see, et tollal olid masinate vastased inimesed, kelle töö masinate tõttu kadus. Nüüd on metsamasinate vastu võitlejateks inimesed, kellel endal metsatöödega igasugune kokkupuude olematu. Kuid nagu kõik teame, on majandus tsükliline ja head ajad ei kesta igavesti. Seega võiks elukutse valikut tehes mõelda sellele, millised valdkonnad ikka tööd annavad. Üks neist on kindlasti metsandus, aga tänapäeval on selleks vaja järjest rohkem ja elukestvalt õppida. Hiiumaa on kõige metsasem maakond Eestis, aga metsatööd tullakse siia tegema mandrimaalt. Seda lihtsalt põhjusel, et kohapeal ei ole piisavalt inimesi, kes seda tööd tahaks ja oskaks teha.

Lageraielangil näeb eestlane oma tarbimise jalajälge

Heaoluühiskonnas võib kergesti tekkida valearvamus, et meie enda koormus keskkonnale on justkui olematu, sest me ei näe seda. Ressursid, mida kasutame, on kõik valdavalt kaugel, kas siis Ida-Eestis või veel kaugemal, lausa teistel mandritel. Puiduressursi kasutamist näeme seevastu oma saarel ka ise – lageraielangid maastikul, puiduvirnad sadamates ja palgirekad parvlaeval. See tundub paljudele justkui ebaaus, et miks siis nii. Vaja oleks siiski vaadata peeglisse ja mõelda, et kasvav inimkond vajab ressursse ning puit on taastuv ressurss. Puud seovad oma kasvufaasis süsinikku ja mida kauem puit kasutusel on, seda kauem süsinik seotud on. Meie saare mullaviljakus pole kiita, põllumajanduseks valdavalt ebasobiv, aga metsa siin saab kasvatada. Metsa kasvatamine tähendab aga sedagi, et mingil hetkel toimub metsapõlvkondade vahetus. See ei ole millegi lõpp, vaid uue ringi algus.

Tags: Hiiumaa Metsaselts, metsakasvatus