Metsanduse emeriitprofessor: loodus ei ole nii armetu, kui arvavad looduskaitsjad

Riik võiks metsade raiemahu arvutamiseks kehtestada algoritmi, arvab emeriitprofessor Artur Nilson Päevalehele antud intervjuus.

„Nooruke ajakirjanik. Järelikult ajupestud,” muigab maaülikooli emeriitprofessor ja metsanduse elutööpreemia laureaat Artur Nilson, kui ajakirjanikuga kohtub. Ta teab, et tema mõtted pole populaarsed ega lähe kokku ühiskondliku paradigmaga. Ökoloogiakonverentsidele pole ta oodatud. Matemaatilise mõtlejana on tema kujutlus metsade majandamisest liiga keeruline, et üldsust erutada. Ajakirjanikuga võetakse tema koduses kabinetis intervjuuks istet siiski avatud meeltega.
Möödunud nädalal algas riigimetsas kahekuune raierahu. Teie ei poolda raierahu. Miks?
Kui te vaatate näiteks tänavust aastat, siis metsamulla tervise mõttes on praegune aeg metsatöö tegemiseks kõige kasulikum. Muld on tahke, kannab hästi ja nii ei kahjusta rasked metsamasinad mulda. Kui see mõnus aeg mööda saab, on see pöördumatult kadunud – see on raisatud ressurss. Selle asemel lõhutakse metsa pinda siis, kui see on pehme.
Teine põhjus on see, et raierahu teema on üles puhutud. Lõppraiet tehakse aastas keskmiselt ligi 1%-l metsa pindalast, kui võtame keskmiseks raievanuseks 70–80 aastat. Kaks kuud aastas on sellest protsendist üks kuuendik, see ei mõjuta oluliselt metsa linnustikku.

Kõige olulisem on aga, et tegelikult on ornitoloogid palju hellemad kui linnud. Mul on kogemus, et tegin hooldusraiet ja ühe linnukese pesa oli kuuse otsas. Ma lasin kõrvalt kaski maha, pärast läksin kontrollima – linnukene pesitses lõbusasti pesas edasi. Meie linnustiku arvukus oleneb inimesest, samuti metsaraiest väga vähe. Põhiline tegur on kiskjad – röövlinnud, röövloomad – ning neid on praegu lisandunud: metssiga, kährik, juurde on tulnud šaakal, nugist ja tuhkrut ei ohjeldata üldse. Kährik on üks igavene tõbras, kes rüüstab maas pesitsevate lindude pesi, nagu ka metssiga.
Ühes oma artiklis kirjutasin, et meie ökoloogid ütlevad meelsasti iga oma jutu lõppu, et x linnuliigi arvukust vähendab metsaraie. See on nende refrään. Tegelikult on põhjus kiskjate suures populatsioonis, kuni selleni välja, et metsise kaitseala on muutunud mõttetuks. Sama on järeldanud ka soomlased – sel lihtsal põhjusel, et röövlid on piisavalt targad, et see kaitseala üles leida.

Loe edasi Päevalehest.