Keskkonnainspektsiooni juht: varem maainimesed teadsid, et s*** haiseb

Keskkonnainspektsioon kulutab palju ressurssi üha tundlikumate inimeste kaebuste kontrollimisele, ütleb inspektsiooni juht Olav Avarsalu intervjuus Eesti Päevalehele.

Te tulite Tallinnasse meie kohtumisele Pärnust mootorrattaga. Keskkonnainspektsioon on seal aasta aega töötanud. Kas kolimine oli mõistlik otsus?

Nii ja naa. Asutuse seisukohast tõi see rohkem probleeme kui lahendusi. Samal ajal üritan suurt pilti mõista: meil on Pärnu inimesi, kes on õnnelikud, ja võib-olla annab see signaali, et kõik ei pea kiirkorras Tallinnasse koonduma, et tööd saada.
Paljud ettevõtted-asutused näevad vaeva, et inimesi hoida, sest teadmised maksavad väga palju. Kampaania korras asutuse kuhugi viimine tähendab, et sa loobud neist inimestest. Neid, kes on valmis Pärnusse kolima, on väga vähe.

Millistes valdkondades on meil keskkonnakasutus kõige probleemsem?

Kui pikka trendi vaadata, siis me oleme õiges suunas liikunud. See, et meil on piirid avatud ja ettevõtlus võrdlemisi liberaalne, toob kindlasti kaasa kuritarvitamisohu. Me näeme üsna teravat probleemi jäätmevaldkonnas ja mõnes valdkonnas veel.
Kui palju on metsanduses rikkumisi? Möödunud aastal sõlmisite koostööleppe kodanikuühendusega

Eesti Metsa Abiks. Neile tundub vist, et järelevalve pole piisav?

Ei, nad ei ole seda öelnud, et järelevalve pole piisav, neile ei meeldi pigem riigi metsanduspoliitika. Kuna majandusmetsas toimuv ongi suhteliselt liberaalne, siis rikkumisi on vähe ja need ei ole enamasti pahatahtlikud, vaid pigem hooletusest üle piiri minekud. Siis polegi järelevalvega võimalik midagi muuta või ette heita. Kui kiirusepiirangut pole, siis ei ole kiirus liikluspolitsei jaoks probleem.

Kas piirangud peaksid olema karminad?

Tegelikult ma seda ausalt öeldes ei näegi. Minu meelest meil jääb vestlusest kogu aeg kõrvale see pool, et meil on kaitsealuseid metsi mastaabi mõttes sama palju kui majandusmetsi ja Eesti on väga metsarikas riik. Seda, mis meil majandusmetsades toimub, stabiliseerime suures plaanis kaitsemetsadega. Alati saab küsida: võib-olla majandusmetsi majandatakse liiga intensiivselt? Samal ajal ei saa riik kõike lõpuni reguleerida, see on kulukas. Põllumehele ju tavaliselt ei öelda, kas ta peab kasvatama maisi või selle siloks tegema. Ta peab ise mõtlema läbi majandusliku tulu, mida ta tahab saada. Sama on metsaga: kui sa tahad noort ja peent palki saada, kas siis riik peab sekkuma? See tähendaks küll, et ei kehtiks meie senine arusaam, et iga mets – nii kaitse- kui ka majandusmets – võiks olla ühtmoodi küps ja liigirikas. Siis olekski üks rohkem nagu puupõld ja teine n-ö põlismets. Selle üle tuleb vaielda ja arutleda.

Inimesed kurdavad inspektsioonile üha rohkem halva õhu üle. Mis õhuga lahti on?

Tegelikult ei ole midagi. (Muigab.) Inimeste ootused muutuvad. Euroopa või muude arenenud riikidega võrreldes on meil väga puhas õhk. On lokaalsed probleemid, kus me ei räägi kehvast õhukvaliteedist, vaid lõhnahäiringust, mis on eri asjad. Õhukvaliteedi küsimus oleks siis, kui saaste oleks ohtlik inimeste elule ja tervisele. Lõhn lihtsalt ei meeldi, häirib.
Ühiskonna ootused ning ettevõtjate tahe ja suutlikkus midagi muuta peavad ajaga kaasas käima. Ma olen üritanud seda vaadata pigem kui heanaaberlikke suhteid: kui enamik naabreid ootab, et sa teeksid midagi teistmoodi, siis on mõistlik vastu tulla ja mitte sõdida. Kõiki neid probleeme on võimalik parandada, aga mõistliku tempoga, sest iga järgmise haisuosakese vähendamine on kulukas. Päris nulli viia on enamasti ka võimalik, aga see on juba meeletult kulukas. Lõpuks olemegi valiku ees, kas me lõpetame nendes kohtades tegevuse ja inimesed jäävad tööta või on mingi lävi, mille puhul tuleks seda haisu ka taluda. Meil on teada haisuprobleemid Tallinna sadamate ja kütuseterminalide piirkonnas, Ida-Virus ja mõnel üksikul objektil veel, näiteks Kehras. Nüüd on aga hakanud uuesti tekkima haisuprobleemid ka põllumajandusettevõtete ümber. Varem ei eksisteerinud seda probleemi ilmselt sellepärast, et maainimesed teadsid, et sitt haiseb. Nüüd kolivad farmide lähedale inimesed, kes lähevad idülli otsima, aga avastavad, et millalgi tuul keerab ja hais tuleb nende peale. Siis nad tahavad, et farm pandaks kinni. Lehmad ja lambad meeldivad, aga see, et nad situvad ja hais tuleb, ei meeldi.

Loe pikemalt Eesti Päevalehest.